MOTO-44042

Tanel Rauk

Tänasest alustame ülevaadet meie karikavõitjatest ja otsa teeb lahti EHKK karikasarja üldvõitja Tanel Rauk:

..Sündisin 28 aastat tagasi perre kus isa oli „pühapäeva“ motokrossi harrastaja ja nii kaasati ka mind raja äärde kui sõpradega põristati. Ühel päeval kui olin viie aastane toodi mulle pisike Honda. Vähemalt on selgelt meeles, et tsikkel oli punane. Esimesed sõidud said tehtud põllu peal, kus sõitsin kaugeimasse nurka ning seal kukkusin külili. Järgnevatel aastatel polnud mu treeningud eriti korrapärased ning sõidutehnikale ka tähelepanu ei pööratud. Niiviisi aegajalt sõitmas käies olen sõitnud nii 50,65 kui ka 85cc tsiklitega.
..Samal ajal jõudsin avastada ka muid spordialasid nagu kergejõustik ja jalgpall ning motokross jäi unarusse. Aastal 2007 sain 250cc Kawasaki ning ühel treeningul tutvusin väikese seltskonnaga Märjamaalt, kellega koos hakkasime varasemast oluliselt rohkem trenni tegema. Minu puhul tähendas see umbes 100 sõidutundi hooaja peale. Selline mõtestatud treening koos juhendajaga kestis kuni 2011 aastani kui vigastasin treeningul kukkudes oma kopse. Sellest tulenevalt tekkis treeningutesse suurem paus.
..Järgnevatel aastatel üritasin uuesti sõitma hakata, kuid erinevatel põhjustel jäid hooajad üsna lühikeseks. Nendel aastatel nägin palju vaeva jõusaalis rassides, kuna hakkas tunduma, et rajal kiiremaks saada on vaja ka tugevamaks saada. Sellest tulenevalt suutsin isegi lamades surumise Eesti meistrivõistlustel -83kg kehakaalus teise koha saavutada, kuid motokrossile see tagantjärele mõeldes eriti hästi ei mõjunud.
..Alates 2017 aastast olen taas motokrossi kui sporti teinud, sedapuhku 450 cc mootorrattal ning sealt alates on meil välja kujunenud väikene ühine seltskond, kellega oleme koos sõitmas saanud käia. Aastal 2018 jäin EHKK sarjas MX A klassis 2. kohale. Järgmisel, 2019 hooajal liitusin Jõhvi motoklubiga ning samal hooajal keskendusin peamiselt kestvuskrossidele. Hooaja kokkuvõttes õnnestus võita Eesti- ja Balti meistrivõistlused E2 klassis ning Läti karikavõistlustel jäin teiseks.
..Aastat 2020 alustasin eesmärgiga Eesti Hobikrossiklubi karikavõistlused võita ning kestvuskrossis eelmise hooaja tulemusi korrata. Kuna talve periood oli üsna kesine siis meil, kohalikel harrastajatel, olid väga head treeningtingimused ja oli võimalik kätt soojas hoida. Kevadeks olin kogunud juba enda kohta arvestatava hulga sõidutunde, mis täitsa lubas eesmärkidest kinni hoida. Kuid kui tuli see viiruse ‘lockdown’ siis tagantjärele tarkusena oleks pidanud asja rahulikumalt võtma, kuid sellegipoolest üritasime kuskil metsanurkades 2x nädalas sõita. Tänu sellele oli hooaja esimene pool üsna nauditav, kuid see enda jaoks liigne treening pigem hakkas hooaja teisel poolel sõitmist pärssima. Krossisõitja treening üldiselt ei hõlma ainult sõitmist, vaid tuleb olla võrdselt tugev ja vastupidav. Enda kogemustele tuginedes üritasingi teha sel hooajal kõike pigem optimaalselt, see tähendab, et jaanuarist alates vastupidavuse jaoks vähemalt 20km nädalas jooksmist(üldiselt tuli ikkagi rohkem) ja jõuharjutusi oma keharaskusega(elu on näidanud, et kangi surudes siiski kiiremaks ei saa). Sõber laenas mulle eelmisel sügisel trenašööri ja sellega siis sai vändatud ning samalajal telekast filme vaadatud, sest mulle pigem meeldib jooksmine rohkem kui rattaga sõit. Kõigele sellele tuginedes õnnestus mul saavutada esimest korda Eesti Hobikrossiklubi karikavõistlustel MX PRO klassi üldvõit !

Tänan toetajaid kes seisid mu taga sel hooajal: DSV Estonia, ScaniaEstonia, OlerexEesti, Karoservis, MotulEstonia, JõhviMotoklubi, SweCar, Marsig, August Tammik, Rait Oberg, Allar Keerme ja Argo Keerme.