Gert on EHKK karikavõitja aastal 2022. Siin teeme ühe intervjuu minevikust, tänasest päevast ja tulevikuplaanidest.
Kuidas sai alguse sinu “motokrossitee” ja millised on meeldejäävamad seigad: “Kõik sai alguse sellest, kui isa tegi mulle üllatuse ja tõi koju 50cc motika, mäletan, et olin väga õnnelik ja panime selle kohe toas käima. Tegin vist esimesed ringid kodu juures ja läksin paar nädalat hiljem Saku-Männiku krossirajale võistlustele. Sain selle vaikselt omaette läbitud ning peale seda hakkasime võistlustest osa võtma.
Isa juhendas mind Saku Motoklubi ees jalkastaadionil, kus sai motikaga sõita ja see tegevus oli väga tore. Poolteist aastat hiljem hakkas juba paremini välja tulema ja tulin talikrossisarja meistriks 50cc klassis. Peale seda läks asi veel paremaks ja hakkasin võite noppima, tahtsin alati võita ja parimaid auhindu saada. Esimene aasta võisteldes oli ikka nii, et kui konkurent kukkus, siis ootasin ta alati järgi, et saaks koos sõita. Teine asi oli see, et kui nägin sõidu ajal raja ääres ema, siis käisin vahepeal nina nuuskamas.”
Mäletame MM etapivõitu 2008 aastast, kuidas see teoks sai ja millised võimalused avanesid: “Peale juunioride klassides saadud tiitlivõistluste medaleid oli mul tekkinud toetajaskond, kes võimaldas mul hakata treenima John Van Den Berki käe all. Otsustasime kõik koos, et proovime kuidas tema meetodid töötavad ja kui keegi teine väljaspoolt suunab, siis võib-olla noorena olles on tugevam distsipliin. Mitte, et enne seda kehvem oleks olnud, aga temale ikka ei julge vastu vaielda. Tööd sai tehtud kõvasti, rasked Belgia-Hollandi rajad õpetasid tsiklit veel paremini valdama ning ka füüsilise vastupidavuse sain MM meestega samale tasemele. Etapivõit tuli kõigile üllatusena ja ka mulle endale, hea tunne oli ja teine sõit kui võitsin, siis tuli kõik suhteliselt lihsalt, sõitsin enamuse sõidust üksinda ees ja ootasin, et millal keegi mööda sõidab, aga kedagi ei tulnud ja pidasin 40 minutit vastu. Teise koha ees oli ka vahe küllaltki suur ja kuna sel ajal olid sõidud pikemad, siis lootsin, et bensiin otsa ei saa. Isa jooksis raja keskel väikese bensu pudeliga, et kui saab otsa siis viskab mulle ja saan edasi sõita. Sõidu ajal tahtsin lihtsalt sõiduvõitu saada, aga boonuseks tuli ka etapivõit. Tundsin, et minusse investeeritud aeg ja raha on mingil määral asja ette läinud. Peale seda avanes võimalus võistelda Itaalia meeskonnas Silver Action Racing KTM. Oli võimalus võistelda nii MX1 kui MX2 klassis, kuid otsustasime, et hakkan sõitma 19 aastaselt MX1. See aeg läks MM sõitmine tasuliseks, kus hooaja eest tuli maksta 10 000€ või etapp 1000€. 2008 kui võitsin, oli veel tasuta, tuli lihtsalt nimi üles anda.”
Oled aastaid võistlenud ka muudes välissarjades: “Jah, aastad 2010 kuni 2019 olin 9 aastat erinevates Inglismaa tiimides ja nende huvid olid siis kohalikud sarjad. Briti Meistrivõistlustelt õnnestus koju tuua hooaja kokkuvõttes üks hõbe- ja kaks pronksmedalit MX1 masinaklassis. Konkurents oli väga tihe ja sõitjaid oli stardipuu alati täis. Sellegipoolest nägin seal ka lõpuaastatel sõitjate/tiimide vähenemist. Ma suutsin olla olukorras, kus tiimid maksid palka/toimetulekutoetust ning vastavalt tulemustele olid ka auhinnarahad. Lisaks tiimipoolsed etapi ning aastalõpu boonused. Minule sobis see sõidu/võistlemis turg hästi, kuna ma ei tule jõukast perekonnast, siis ma pidin ise vaatama kuidas oma asjadega toime tulen ja sealne elu õpetas hästi. See oli jätkusuutlik tegevus. Loomulikult aitasid terve aeg treeningu ja võistluskulusi katta ka Eesti sõbrad. Toetajad, kes tahtsid, et mul hästi läheks ning suur tugi oli alati ka perekonna poolt. Kui Inglismaa elu ära lõppes, leidsin uue väljakutse Saksamaalt. Need olid juba Covidi aastad ja tiimidel oli raske võistlejaid oma tegevuses toetada. Nägin, et pakkumised ei tasu ära enda sidumist terveks aastaks. Seega liitusin taas oma koduklubi Motoextremega, tänu millele otsustan ise koos lähedastega, mis minu jaoks kõige õigem ja parem on. Mõlemas sarjas, nii ADAC kui ka UK MV on professionaalne ülesehitus ja süsteem, mis ei nõua võistlejatelt suuri summasi ja kõik, kes vähegi kiiruselt klassifitseeruvad, on oodatud.”
EHKK karikasarjas õnnestus võtta võit 2022 hooajal ja teenida 6250eurot auhinnaraha. Kas mõnes motokrossisarjas/võistlusel on õnnestunud teenida rohkem auhinnaraha:
“Jah, EHKK karikasarja võit oli väga meeldiv ja tahaksin teid tunnustada selle korraldajatöö eest, et olete leidnud endale vägevad toetajad. Ma otseselt tööl ei käi (v.a. treeningute korraldamine), olen elukutseline. Tegutsen igapäevaselt paremate tulemuste nimel ja plaanin seda teha niikaua kui tulemused tulevad ja “turg” lubab. Ma tunnen ära kui mind enam stardirivis professionaalse sõitjana vaja ei ole, aga seniks kuni võimalik, pingutan sel rindel edasi. Fakt on see, et motokrossisõitja elu mulle meeldib ja ma tahan seda teha. 6250€ oli korralik summa ning see kulus väga hästi minu palgaks ära. Otseselt auhinnarahana platseerub EHKK karikasari teisele kohale peale Inglismaad, Saku Staadionikrossi võit (3000€) 2023 oli samal pulgal Mantova Starcrossi päeva summaga, jagab esikohta.”
Milliseid meeldejäävaid saavutusi sa tooks veel välja: “Kõige meeldejäävamad on ikka MX1 klassis saadud meistritiitlid 2009/2015 ning viimane, mis tuli eelmisel hooajal aastal 2022. Kahjuks pole kõikidel aastatel saanud kogu sarja kaasa teha, kuna olen eelnevalt tiimidega seotud olnud ja sõitnud nende jaoks olulisi võistlusi. Aga pragusel hetkel olen vaba ja plaanin 2023 aastal tiitlit kaitsta. Kindlasti pole eestikate tiitlit lihtne võita MX1 klassis, sest esiotsamehed on väga kiired.”
Millised on plaanid ja mida soovid algavalt hooajalt: “2023 aastal võistlen taas Motoextreme klubi eest, sõidan Honda mootorrattaga. Lisaks Eestis toimuvatele võistlustele plaanin võistelda ka osaliselt ADAC MxMastersil Saksamaal, EMX Open etapil Lommelis, USAs Southwickis AMA etapil ning MXGP Soomes. Eestis loodaksin näha hästi korraldatud motokrosse, kus mõeldakse kõigi peale ja on tugeva konkurentsiga võistlejaid. Tuleb jätkata head tööd noortega ja lisaks see, et tippudel oleks jätkusuutlik platvorm selle alaga tegelemisel. Liiga paljud noored lõpetavad võistlemise peale täiskasvanu ikka jõudmist, kui näevad, et tehasetiimi jõudmine on võimatu. Kuid Eesti publikule oleks pakkuda veel küll.”
Paratamatult tekib ka küsimus, et kumb on päeva lõpus kõvem krossimees, kas Gert või Andres. Olgu siis “saunalaval” või päris elus: “Saunas on isa absoluutselt kõvem aga päris elus kipub teistpidi olevat 🙂 Tegelikult usun, et isa oli väga kõva mees ja tänu oma headele tulemustele (ja üldiselt sel ajal motospordi heale kajastusele) oli tal Nõukogude Liidu ajal palju populaarsust ja see on ka minul aidanud palju uksi avada. Lisaks heale sõidule ja tulemustele, oli ta teada tuntud startide võitja, mina jään selle viimase teema koha pealt kindlasti alla. Aga MM etapivõitudega saan mina arbuusid kaenla alla sättida.”
“Tahaksin tänada kõiki oma toetajaid läbi karjääri. Nimeliselt tooksin välja need Eesti toetajad, kes on lubanud mind aidata ka 2023 aastal.
JTConstruction-Tarvo Jürima / TRB-Marko Kokk / Bänkskivor-Alar Haavasalu / Ventimo / UnibetSportsBarTallinn / KassiAuto / Siseviimistlus24 / NordeconBetoon / PalmerGrupp / Roosna-Alliku PakiAuto / Parim Software / FactorySeven / EstTrans / Peep Rahnel / Sargontes / Pakenditööstus / MarsonGrupp / Valnes / Prangli Turismiühistu / PlabB Vinoteek / Tectyl-Jaan Lajal / Heigo Hummel / ThadFriday / HondaCenter Eesti / OneClickSuspension / Addinol / PeoleoHotell / 365JP / Polar Mefo / KTL / VärskaOriginaal / Jakdisain /e-Homer/ Autosert/ SakuVald / TeamEstonia-EMF / Motoextreme
Suur tänu ka mehaanikutele Margus Toiger / Mauno Roosnurm / Indrek Krestinov ja kõigile Motoextreme klubi perekonnale.
Ja Lisaks sellele olen ma väga õnnelik, et mul on toetav perekond vanemate ja õe poolt, kena abikaasa Sandra ning kaks last Emily ja Jacob.”