Aastaid olen pidanud motospordile parimaks hoida kardinatagused faktid enda teada, lootuses arengule ning üksteise mõistmisele. Kahjuks panevad aga viimastel päevadel “katuseorganistatsiooni” poolt tehtud avalikud avaldused, värskelt ilmutatud vigane spordikoodeks ja kuritegelik desinformatsioon, kirjutama paari sõnaga viimase kümne aasta tegelikest faktidest.
Loe juristi kommentaari Spordikoodeksi kohta siit(klikka siia)
Loe juristi kommentaare motoklubide ja kohtunike sanktsioneerimise kohta siit(klikka siia)
Kui mäletame aastat 2010, siis oli omamoodi väike ime motokross 150 võistlejaga, 2012-13 aastaks võis aga vabalt kohata EHKK krossil ka 300+ võistlejat. Mis tingib sellise arengu? Kui enne oli täiskasvanul valida vaid MX2 ja MX1 klasside vahel, siis alates 2010 valik suurenes oluliselt ning taas võis rajal kohata võistlejaid, kes aastate eest loobusid või lausa uustulnukaid. Enne esimest võistlust saatsin ka meili Föderatsiooni juhatusele, kutsudes üles mõistvale suhtumisele ja koostööle tulevikus. Sellele järgnes karm hoiatus kõigile litsentsiomanikele sanktsioneerimaks osavõtu korral, kuna väidetavalt pole võistlustel kindlustust, kiirabi jne. Paraku oli tegu täieliku laimuga, sest EHKK karikasari on alates esimesest võistlusest olnud kindlustatud IF kindlustuses, samuti pole kunagi tehtud ühtegi krossi ilma kiirabita jne.
Litsentsi peatamine väljaspool litsentsi väljastava organisatsiooni võistlusi ei ole Eesti Vabariigi Seadusandlusega kooskõlas, kadusid peatselt ka ähvardused avalikust ruumist ning 2011 sain kutse vaatlejana krossikomisjoni. Edasise koostöö ainukeseks tingimuseks EHKK poolt oli võistluskalendri kooskõlastamine ja selle muutmise korral omavaheline läbirääkimine esimesel aastal. Kuna sellest “juhtiva” organisatsiooni poolt kinni ei peetud, siis ei järgnenud ka siduvamat lepingut ega liikmeks astumist järgneval aastal. Samal ajal lõime EMV tarbeks Pontmen Suzuki meeskonna, et viia EHKK karikasarja võitja EMV-le võistlema. Mõte oli reklaamida läbi selle EMV motokrossis kui spordiala ülimat vormi Eesti Vabariigis. Kahjuks selles mingit kasu EMV-le ei nähtud, isegi tasuta reklaami näol, mida olime nõus levitama kodulehel ja võistlustel.
2012-13 sai välja käidud idee kehtestamaks A ehk profiklassis auhinnarahasüsteem, kus vastavalt reaalsele kiirusele ja tulemustele oleks võimalus auhinnarahale ka teatud tasemeni jõudnud sportlastel. Kuna tol hetkel EMV-l auhinnarahad ametlikult puudusid või olid iga korraldaja enda äranägemise järgi määratavad tundus ideel olevat jumet. Paraku antud mõte ei leidnud üldist heakskiitu, kuid kehtestati EMV-l määratletud auhinnarahad esikolmikutele. Peatselt ilmus aga meedias lausa paberile trükitult lugu, kus tolleaegne EMF juhataja Veiko väitis, et Vabariigis tegutseb harrastajate sari, kus puudub kolmanda osapoole kindlustus ja sünnib kahju Eesti motospordile. Nagu eelmises lõigus mainitud sai, siis kolmanda osapoole kindlustus on EHKK karikasarjas alati olemas olnud. Tegu oli taas otsese laimuga, siis otsustasime EMF-i tolleaegse krossikomisjoni ja juhatusega edasise arutelu katkestada.
Kuna peatselt tekkisid sisepinged katuseorganisatsioonis, siis ühel päeval tuli kokku üks suuremaid koosolekuid ilmselt Eesti motokrossi ajaloos, kus liikmesklubid soovisid aru pärida, mis “ladvas” toimub? Kuna “juhtorgan” jättis koosolekule tulemata, siis jäi päeva lõpuks asi suhteliselt segaseks. Mõninga päeva möödudes pakkis seltskond asjad kokku ja tuhises nelja tuule poole, jutt käib siis seltskonnast, kes mingi ime läbi osutus valituks EMF nõukokku 2019 a.lõpul!
Elu läks edasi. Tuli uus juhataja ja krossikomisjon, kellel käisime külas igal kevadel. Nagu igal aastal, nii ka mainitud ajahetkel, saatsime oma Võistluskalendri kooskõlastamiseks ja üksteise elu lihtsustamiseks. Krossikomisjoni juhtis üks asjalik mees, Lembit Nõlvak, ainuke EMF ajaloos, kellel oli telefon ja töötav meil ning kes vastupidiselt teiste väidetele sai EHKK karikasarja esindajatega kontakti kui selleks vajadus tekkis. Isegi võistluskalender hakkas paika pidama need paar aastat. Loodi kahesaja harrastajasari, mis samuti kasvama hakkas. Laste/noorte motokrossisari ja ma ilmselt ei eksi, kui ütlen, et Eesti Motokrossis saabus õitsenguaeg. Kuna kõik sarjad olid kaelakandvad, siis mingit liitumist ei toimunud ja ilmselt oli kõigil piisavalt tegemist, et sellel mitte väga pikalt peatuda. Nagu vanasõnagi ütleb siis häid lambaid mahub palju ühte lauta.
Eelmisel, 2019 a kevadel kohtusime EMF-i juhataja Rauno Kaisiga, kes tundus olevat tol hetkel täis hakkamist. Arutlusteemaks oli EHKK liitumine EMF-ga. Kaalusime erinevaid variante ja päeva lõpuks tegin pakkumise toetada EMV motokrossis 8000 euroga. Paraku jäi meie kohtumine vaid omavaheliseks mõttevahetuseks. Isegi rahalist toetust polnud “katuseorganisatsioonil” vaja, rääkimata muudest liitumisest tingitud kasuteguritest. Okei, raha jäi alles ja keskendusime taas oma asjale, et tehku siis igaüks oma asja nii, kuidas oskab.
Nüüd jõuame tänapäeva. Eelmise, 2019 a. lõpus, kui ametisse astus värskelt valitud nõukogu, avaldas juhataja Rauno Kais lootust suhete peatsetest parandamisest kahe organisatsiooni vahel. Kuna aga valitses vaikus, siis poolkogemata astusin ühel päeval EMF kontorisse sisse ja uurisin. Mis teoksil? Sain vastuse, et nõukoguliige, härra Arumäe on mind mitu kuud otsinud, aga pole üles leidnud(ilmselt otsis valest kohast). Kohapeal selgus, et EHKK karikasarjale soovitakse teha pakkumist koostööks EMF-ga. Rauno vuristas pakkumise mulle ette ja pean ütlema, et tõepoolest oli esimest korda ajaloos vastuvõetav mõte. Kuna aga kõike pidi otsutatama järgneval koosolekul, kus tuleks mina(EHKK esindajana) ja EMF poolt juhataja, nõukogu liige ja krossikomisjoni esindaja, siis jäime kohtumise ootele.
Saabus koosolekupäev kus osalesin EHKK esindajana ja vabakuulajaks tuli Tõnu Valdmaa Kiviõli motokeskusest. EMF oli esindatud rohkem kui kümne inimesega ja asjaga tundus tõsi taga olevat. Mõttevahetust jätkus rohkem kui tunniks ning läksime koju koostöö lepingut koostama. Leping valmis 3 päevaga, esitasin selle EMF juhatusele ja jäin tagasiside ootele…vaikus. Kui vaikust enam ei suutnud taluda, uurisin juhatuselt kuna võib vastust oodata? Seal aga veeretati “pall” kavalalt krossikomisjoni värvasse. Seepeale suhtlesin hr. Kalaga krossikomisjonist ning sain vastuse, et kõike otsustab EMF nõukogu hoopis. Lõpuks tegin kirjaliku teabenõude, et saada mingigi ametlik vastus. Loetud päevadega vastus ka saabus, et hetkel ei tule mingit koostööd. Võibolla tulevikus. Samuti sisaldus kirjas väide, kuidas EHKK võtab ära võistlejad EMF-ilt. Siinkohal ütleks, et demokraatlikus riigis ei saa kedagi ära võtta, ega vangistada ja kodanikud on vabad oma valikutes. Kuna varasemalt asuti ka keelama liikmesklubidel rajarenti, ilma EMF heakskiiduta, siis on asutud libedale teele. Seda seoses tahtliku majanduskahju tekitamisega, kuulutades end ülevamaks omavalitsustest ja Eesti Vabariigi seadusandlusest. Nagu sellest võib järeldada, et uus nõukogu ehk vana krossikomisjon jätkas sealt kus viie aasta eest pooleli jäi.
Siinkohal peab tõdema, et EMF on MTÜ nagu iga teine, ning ei oma seadusandlikku õigust kellegi sanktsioneerimiseks väljaspool oma voliala!
Kurb on tõdeda, milline vabatahtlik initsiatiiv jäetakse kasutamata, tänu emotsioonidele või lühinägelikkusele. Samuti ei tunnistata kui palju uusi võistlejaid, toetajaid ja fänne on tulnud motospordi juurde just läbi EHKK, Piksepini, Põrguliste, Korvikunnide ja teiste n.ö. alternatiivsarjade. Eestvedajad, kellest enamus on nõus andma/või on juba andud oma panuse kohalikku (ja mõnel juhul ka rahvusvahelisse) motosporti. See on mõtlemise koht.
Siit leiad viimase intsidendi ülevaate läbi Põrguliste spektri(klikka siia)
Oliver Sepp
Eesti Hobikrossiklubi