Rääkisime Madis Lepikoviga tema motokrossi tee algusest, keskpaigast ja tänapäevast:
Olin umbes viie aastane kui istusin esimest korda mootorratta selga. Aaastal 2007 osalesin oma elu esimesel motokrossil. Järgneva paari
aasta jooksul võistlesin Eestis paljudel võistlustel ja lisaks ka Lätis sai tihti käidud 50cc klassis osalemas. Viimasel 50cc hooajal, 2009. aastal õnnestus Läti karikavõistlustelt võtta hõbemedal.
aasta jooksul võistlesin Eestis paljudel võistlustel ja lisaks ka Lätis sai tihti käidud 50cc klassis osalemas. Viimasel 50cc hooajal, 2009. aastal õnnestus Läti karikavõistlustelt võtta hõbemedal. Järgneval aastal liikusin suuremasse, 65cc klassi kus tsikliga kohanemine võttis kolm aastat aega. Harjutamine kulmineerus 2012. aasta Eesti meistrivõistluste proksmedaliga 65cc klassis. Samal aastal sai käidud ka mõnel välismaisel võistlusel, nagu Mx Master Kidsil. Võistlus toimus Prantsusmaal ja seal saavutasin 65cc klassi 13. koha. Järgnevalt osalesin Youth Weekend Internationalil Hollandis, kus väga kõva neljanda sõidu teise kohaga kindlustasin võistluse kokkuvõttes 5. koha.
85cc klass nii edukas polnud, kolmest suuremast vigastusest taastumiseks kulus üle kolme aasta. Suured vigastused ning uuesti kõndima õppimine viis eesmärgini, et kasutan oma võimalusi maksimaalselt ära ning võistlen eelkõige “fun”i pärast.Seega järgmised sõidud tegin juba suuremal, 250cc masinal ja hobiklassides vastavalt oma tempole üritasin end arendada. Niimoodi 2016 aastal sõitsin MX C klassis, kust ma tänaseks päevaks olen jõudnud MX Pro klassi.
MX Pro klassis sõitmine oli algul meeliülendav, kuna kiireid poisse on klassis palju. Aga samas oli ka natukene ühtekuuluvustunnet, sest olen nende samade omavanuste MX Pro klassi poistega juba 50cc klassist saadik koos sõitnud.
Olen viimased 10 aastat rakendanud ütlust, et üks võistlus on kolme trenni eest. Seega sõitsin kõik EHKK Karikavõistluste etapid kaasa
ning endalegi üllatusena saavutasin kõrge kolmanda koha MX Pro klassis. Aasta alguse eesmärk polnud mitte kohta püüda, vaid sõita võimalikult palju võistlusi, kasvatada kiirust ning teha paremaid tulemusi kui eelmisel aastal.
ning endalegi üllatusena saavutasin kõrge kolmanda koha MX Pro klassis. Aasta alguse eesmärk polnud mitte kohta püüda, vaid sõita võimalikult palju võistlusi, kasvatada kiirust ning teha paremaid tulemusi kui eelmisel aastal.Kõige meeldejäävam võistlus melu ning formaadi poolest oli Eesti Liivakuningas 2024, kuna MX Pro/Jun klassis oli stardipuu täis võistlejaid ning pealtvaatajaid arvestatav kogus. Ise sai tehtud hooaja parim sõit Saku Staadionikrossil, jagasin jõuvarusid õigesti, käsi ei läinud täis ja ka kiirus oli stabiilne.
Tahan tänada kõiki kes on õla alla pannud mu tegemisetele, Tõrva Motoklubi, Tartu mehka ja eriti suured tänud mu vanematele. Kohtumisteni krossirajal !